“Vastuseis euroopalikule väärtusruumile on kasvamas. Kogu maailmas kasvab surve demokraatial, turumajandusel, inimõigusel ja õigusriigil põhineva väärtusruumi vastu, mistõttu peame lahvatanud kuumade konfliktidega tegelemisel jälgima, et demokraatia oleks tugev. Inimõiguste kaitse on saanud tähtsamaks kui kunagi varem“.

Inimõiguste Aastakonverentsi patroon on Eesti Vabariigi President Alar Karis

Liisa-Ly Pakosta on Justiits- ja digiminister. Tema karjäär on olnud mitmekesine, hõlmates juhtivaid ametikohti nii poliitikas kui ka avalikus teenistuses.

Liisa-Ly Pakosta on olnud Riigikogu liige mitmel koosseisul, täites olulisi rolle, sealhulgas Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehena ja korruptsioonivastase erikomisjoni aseesimehena. Samuti on ta töötanud soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikuna ning juhtinud Muinsuskaitseametit. Tema karjäär ulatub Tallinna abilinnapea ametist kuni tööni meedia- ja haridusvaldkonnas.

Margus Tsahkna, Eesti Vabariigi välisminister . Ta kuulub erakonda Eesti 200 ning on olnud varem seotud ka Isamaa/IRL-iga. Ta on töötanud nii seadusandlikus kui täidesaatvas võimus: olnud sotsiaalkaitseminister (2015–2016) ja kaitseminister (2016–2017) ning Riigikogu liige. Hariduselt on ta õppinud Tartu Ülikoolis usuteadust ja õigust ning täiendanud end Toronto Ülikoolis rahvusvahelise õiguse alal.

PhD Oksana Cherviakova on Ukraina Ülemraada Inimõiguste Voliniku / Ombudsmani büroo Laste õiguste esindaja. Ta on jurist ja akadeemik – õigusteaduse doktor (PhD) ning dotsent Harkivi Yaroslav Mudryi Rahvuslikus Õigusülikoolis, kus tema töö keskmes on sõjaõigus ja vastutus raskeimate rikkumiste eest.

Oma rollis seisab ta selle eest, et laste õigused ei jääks sõja varju: ta toetab seadusandlike muudatuste ettevalmistamist, osaleb seire- ja kontrollvisiitidel ning teeb tööd lastega, kes on okupatsioonist või Venemaalt tagasi toodud – et neil oleks turvaline tugi ja taastumise võimalus.

Eerik-Niiles Kross on riigikogu liige ja diplomaatilise taustaga avaliku elu tegelane, kes on olnud seotud Eesti taasiseseisvumise ja riigiinstitutsioonide ülesehitamisega 1990ndatel. Ta on nõustanud demokraatlikke reforme, sh Gruusias ja Ukrainas, ning osalenud rahvusvahelisel missioonil Iraqi Freedom (2003–2004).
Riigikogus keskendub ta riigikaitse-, julgeoleku- ja välispoliitikale ning rõhutab isikuvabadusi ja inimõigusi. Ta on olnud aktiivne ka Ukraina laste teemal, toetades algatusi, mis nõuavad röövitud laste tagasitoomist ja vastutust toimepandud kuritegude eest ning praktilist abi laste taastumiseks.

PhD Danielle (Dani) Poole on Yale’i Humanitarian Research Labi teadusjuht ja genotsiidi ning massikuritegude ennetamise uurimisstipendiaat USA Holokausti Memoriaalmuuseumi Simon-Skjodti keskuses. Tema töö keskendub vägivalla ennetamisele ja leevendamisele ning sõja mõju mõõtmisele, sh humanitaarvajaduste hindamisele ja tervishoiuvastaste rünnakute analüüsile kaugseire abil. USA-s juhib ta tulirelvavigastuste riskide vähendamise uuringuid, eeskätt laste vaates (Connecticutis ja Tennessees). Ta kasutab epidemioloogia, georuumilise analüüsi ja biostatistika meetodeid.

Liisu Lass on Eesti Rahvusringhääling teleajakirjanik ning Eesti mõjukaima uudistesaate Aktuaalne kaamerapeatoimetaja. Ta on õppinud Tartu Ülikool ajakirjandust ja kommunikatsiooni ning rahvusvahelisi suhteid. Varem on Lass töötanud ERR-i raadiouudiste vastutava toimetajana ning alates 2014. aastast olnud seotud Terevisiooni ja mitmete teiste ETV ühiskonna- ja poliitikasaadetega saatejuhi ning toimetajana. Ta on juhtinud saadet Esimene stuudio ning vedanud mitmeid valimissaateid, tuues vaatajateni selge, tasakaaluka ja sisuka käsitluse päevakajalistest teemadest.

PhD Stefania Di Stefano on rahvusvahelise õiguse teadlane ja järeldoktor (postdoctoral researcher) Pariisis Conservatoire National des Arts et Métiers’is (Cnam), kus ta uurib veebisisu modereerimise regulatsiooni. Tema praegune töö keskendub ELi digiteenuste määruse (Digital Services Act, DSA) rakendamisele ja sellele, kui tõhusalt see kaitseb põhiõigusi. Doktoritöös analüüsis ta, kuidas rahvusvaheline inimõiguste õigus reguleerib sõnavabaduse teostamist sotsiaalmeediaplatvormidel.

Ta on külalislektor Riga Graduate School of Law’s ning alates 2022. aastast ESIL-i (European Society of International Law) rahvusvahelise õiguse ja tehnoloogia huvirühma kaas-koordinaator. Lisaks on ta töötanud projektijuhina/koordinaatorina Geneva Human Rights Platformis (Geneva Academy).

PhD Ben T. C. Warwick on Birmingham Law Schooli (University of Birmingham) õigusteadlane ja õppejõud, kelle töö keskendub inimõiguste õigusele ning selle rakendamisele kaasaegsetes ühiskondlikes ja institutsionaalsetes raamides. Tema taust ühendab tugeva akadeemilise õigushariduse ja praktilise, juhtimisvaatega täienduse, mis aitab tal käsitleda inimõigusi ka poliitika, organisatsioonide ja vastutuse loogika kaudu.

Nele Roekens on Belgia riikliku võrdõigusorgani ja inimõiguste institutsiooni Unia jurist ja õigusnõunik ning Unia AI-tiimi juht. Ta teeb tihedat koostööd riiklike ja Euroopa partneritega, et toetada ELi tehisintellekti määruse (EU AI Act) rakendamist ning hinnata, kuidas tehisintellekt mõjutab põhiõigusi, võrdsust ja diskrimineerimist.

Euroopa tasandil juhib ta ENNHRI (European Network of National Human Rights Institutions) AI-töörühma ning koordineerib enam kui 50 sõltumatu inimõiguste institutsiooni ühistööd AI ja uute tehnoloogiate teemal. Selles rollis esindab ta ENNHRI-d ka Euroopa Nõukogu AI-komiteedes ning on nimetatud sõltumatuks eksperdiks Euroopa Nõukogu ekspertkomitees tehisintellekti, võrdsuse ja diskrimineerimise küsimustes (GEC/ADI-AI).

PhD Christoph (Jan Christoph) Bublitz on Hamburgi Ülikooli õigusteaduskonna õigusteadlane, kes töötab kriminaalõiguse, inimõiguste ja õigusteooria ristumiskohas – eriti seal, kus õigus kohtub filosoofia ja kognitiivteadustega.

Tema uurimistöö keskmes on küsimus, kuidas kaitsta inimese vaimset autonoomiat ja „mõttevabadust“ ajastul, mil neurotehnoloogiad ja tehisintellekt võimaldavad üha otsesemalt sekkuda taju-, mälu- ja otsustusprotsessidesse. Ta on juhtinud mitmeid interdistsiplinaarseid projekte, sh HYBRID MINDS, mis analüüsib aju-arvuti liideste ja teiste neurotehnoloogiate õiguslikke ja eetilisi tagajärgi.

Ülle Madise on Eesti üks tuntumaid ja selge sõnaga juriste, kes on alates 2015. aastast õiguskantsler – ehk inimene, kelle töö on iga päev vaadata, et riigi võim ei sõidaks üle inimese põhiõigustest ja et seadused püsiksid põhiseaduse raamides. Ta teeb seda mitte ainult “paberi peal”, vaid väga praktiliselt: võtab sõna siis, kui mõni otsus või poliitika kipub minema ebaõiglaseks, ebaproportsionaalseks või lihtsalt liiga rutakaks.
Tema taust on tugevalt akadeemiline ja riigiõiguslik: ta on õppinud Tartu Ülikoolis õigust, kaitsnud doktorikraadi ning töötanud aastaid professorina ja õppejõuna. Enne õiguskantsleri ametit oli ta Presidendi Kantseleis õigusnõunik.
Madise tugevus on oskus rääkida keerulistest teemadest arusaadavalt ja inimesekeskselt. Ta on tuntud selle poolest, et ta ei tee õigustest abstraktset loengut, vaid seob need konkreetsete olukordadega: mida tähendab privaatsus, sõnavabadus, võrdsus või õiglane menetlus siis, kui ühiskond on pinges, tehnoloogia tungib igale poole ja kiired lahendused tunduvad ahvatlevad.

Minna-Liina Lind juhib välisministeeriumis globaalküsimuste valdkonda. Tema vastutada on mitme osakonna töö: digi- ja küberdiplomaatia, rahvusvahelised organisatsioonid ja inimõigused, ühendatus ja kliimadiplomaatia ning üleilmne eestlus ja kultuuridiplomaatia. Lisaks on ta ministeeriumi juhtkonna ja üksuste nõuandja neis samades teemades – alates digist ja küberturvalisusest kuni inimõiguste, kliima- ja energiadiplomaatia ning piirkondliku koostöö ja üleilmse eestluseni. Samuti koordineerib ta ministeeriumi suhtlust teiste valitsusasutustega, et need küsimused liiguksid ühtse ja selge joonega. Minna-Liina Lind töötab välisministeeriumis alates 2004. aastast. Ta on aastaid tegelenud ÜRO teemadega nii poliitikaosakonnas kui ka Eesti esinduses ÜRO juures. Aastatel 2014–2018 vastutas ta esinduse asejuhina Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu kampaania eest. Aastatel 2010–2014 oli ta välisministeeriumi pressiesindaja.

 AkadeemikHélène Tigroudja on ÜRO inimõiguste komitee aseesimees ja Aix-Marseille’i ülikooli avaliku rahvusvahelise õiguse professor, kelle fookus on see, kuidas rahvusvaheline õigus päriselt töötab siis, kui asjad lähevad katki: ohvrite õigused, reparatsioonid, haavatavad rühmad ja konfliktijärgne vastutus. Lisaks akadeemilisele rollile on ta alates 2019. aastast ÜRO Inimõiguste Komitee (ICCPR-i järelevalveorgan) liige ning on valitud ka teiseks ametiajaks; komitees on ta kandnud ka juhtrolli, sh raportööri ülesandeid.

Multipolaarsuse vaates aitab ta tuua arutellu kõige olulisema “reality check’i”: kui normid on universaalsed, siis miks on kaitse ja jõustamine nii ebaühtlane? Ta oskab näidata, kuidas suurriikide rivaliteet, regionaalsed blokid ja “topeltstandardid” ei ole ainult abstraktne vaidlus, vaid mõjutavad väga konkreetselt seda, kas ohver saab õigust, kas tekib vastutus ja kas reparatsioonid üldse liiguvad. Inimlikult öeldes: Tigroudja hoiab fookuse inimesel pärast rikkumist — kuidas õiglus ja heastamine toimima panna praktikas, mitte ainult paberil.

PhD Arthur Roberto Capella Giannattasio on São Paulo Ülikooli (USP) Rahvusvaheliste suhete instituudi professor, kes õpetab ja uurib eeskätt rahvusvahelisi (eriti regionaalseid) organisatsioone ning rahvusvahelise õiguse poliitilist ja ajaloolist tausta.

Tema „käekiri” on inimlikult öeldes see, et ta ei lepi valmis loosungitega. Ta küsib, kelle huve rahvusvaheline õigus ja inimõiguste keel päriselt teenib, kuidas universaalsuse jutt võib praktikas muutuda valikuliseks või isegi koloniaalseks tööriistaks, ja mida see tähendab maailmas, kus jõujooned muutuvad.

PhD Jelena Lukjanova on õigusteaduste doktor ja õigusteaduse täisprofessor, kelle erialaks on põhiseaduslik ja munitsipaalõigus. Ta õpetas enam kui kolm aastakümmet Lomonossovi-nimelise Moskva Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas ning on laialdaselt tuntud oma põhiseaduslikkuse, õigusriigi ja riigivõimu õiguslike piiride alaste uurimuste poolest.

Aastatel 2008–2013 oli ta Venemaa Föderatsiooni Kodanikukoja liige. Hiljem liitus ta Moskva Riikliku Uurimisülikooli Kõrgema Majanduskooli (HSE) õigusteaduskonnaga, kus töötas põhiseadusliku ja munitsipaalõiguse osakonna professorina kuni 2020. aasta augustini, mil ta vallandati pärast avalikku vastuseisu Vladimir Putini režiimi üha autoritaarsemale suunale. Praegu Lätis elav Lukjanova on Vaba Moskva Ülikooli (Brīvā Universitāte, Läti) professor ja kaasrektor ning enam kui 240 akadeemilise publikatsiooni autor.

Akadeemik Lauri Mälksoo on Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor ja üks tuntumaid Balti õigusteadlasi, kes seob oma töös Läänemere piirkonna ajaloolise kogemuse tänaste suurte vaidlustega rahvusvahelises õiguses. Ta on Rahvusvahelise Õigusteaduse Instituudi (Institut de Droit International) liige ning kuulub ka Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni.

Tema tausta arvestades (sh dr Martensi ja Balti õigustraditsiooni liin) on Mälksoo tugevus just selles, et ta oskab panna õigusliku dogmaatika, ajaloomälu ja geopoliitilise reaalsuse ühte lauda: kuidas universaalsed normid elavad edasi ka siis, kui maailm muutub “multipolaarseks” ja jõustamine kipub muutuma valikuliseks.

Kristina Vejnbender on Prahas tegutsev uuriv ajakirjanik, kes keskendub postsovetlikele riikidele ning migratsiooni, pehme mõju, propaganda ja desinformatsiooni teemadele. Ta töötab reporterina portaalis investigace.cz, mis on OCCRP liikmeskeskus.
Aastatel 2024–2025 on ta uurinud diasporaa mõjutamist ja nn „Русский мир’i” taristu kujunemist Euroopas, käsitledes muu hulgas noorteprogrammide (sh Rossotrudnitšestvo) rolli identiteedi kujundamisel ning seda, kuidas „kaasmaalaste abistamise” retoorika võib põimuda lojaalsuse kasvatamise, võrgustike loomise ja propagandatoetusega. Samuti on ta käsitlenud sanktsioonide taustal toimivaid rahastuskanaleid (sh Pravfond) ning nn „halli tsooni” vahendajaid ja kohalikke mõjukanaleid.
Tema teine oluline fookus on dissidentide ja eksiilis tegutsevate sõltumatute ajakirjanike turvalisus, sealhulgas ähvardused, küberrünnakud, jälgimisriskid ja tehnoloogilise järelevalve küsimused (sh Pegasuse kontekst). Kristinal on doktorikraad filosoofilises antropoloogias; ta valdab vabalt tšehhi, vene ja inglise keelt ning ühendab oma töös allikakriitika, turvateadlikkuse ja selge loo jutustamise.

Mihhail Hodorkovski on Venemaa ettevõtja ja ühiskonnategelane, keda tuntakse endise JUKOSe juhina ning ühe silmapaistvama Putini-kriitikuna eksiilis. 2003. aastal ta arreteeriti ja veetis aastaid vanglas – kogemus, mis muutis temast paljude jaoks sümboli küsimuses, kuidas võim võib õigust painutada. Pärast vabanemist 2013. aastal on ta elanud välismaal ning tegutsenud demokraatlike algatuste ja kodanikuühiskonna toetajana.

Pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse oli ta üks Venemaa Sõjavastase Komitee (Anti-War Committee of Russia) asutajaid – see koondab eksiilis vene avaliku elu tegelasi, et seista sõja vastu ja aidata neil, kes on pidanud režiimi ja sõja tõttu Venemaalt lahkuma.

Pavel Hodorkovski on USAs tegutsev mittetulundussektori juht ja analüütik, kelle töö keskendub USA–Venemaa suhetele, demokraatlikele arengutele ning humanitaarabile. Ta on Khodorkovski Fond USA president ja juhib New Eurasian Strategies Centre’i (NEST) USA tegevust, arendades Venemaa tulevikku puudutavat sõltumatut strateegilist mõtlemist.

Ta on ka Institute of Modern Russia (IMR) president ning alates 2022. aastast seotud Project Sunrise’iga, mis on suunatud humanitaarabi (sh meditsiinitarvete) toimetamisele Ukrainasse, eriti rindelähedastesse kogukondadesse.

Kirill Martõnov on eksiilis (Riiast) tegutseva sõltumatu väljaande Novaja Gazeta Euroopa peatoimetaja. Venemaa võimudega on tal otsene konflikt: ta on kantud “välisagendi” nimekirja, Novaja Gazeta Euroopa kuulutati Venemaal “ebasoovitavaks organisatsiooniks” (28.06.2023) ning tema suhtes algatati kriminaalasi – 2024. aasta novembris arestiti ta tagaselja ja 22.04.2025 mõisteti tagaselja 6 aastaks vangi “ebasoovitava organisatsiooni” tegevuse korraldamise eest.

Venemaa tulevikust rääkides on ta pigem kainelt realistlik: rõhutab, et sõda ja repressioonid on süsteemi “uue normaalsuse” osa ning muutus saab tulla ainult pika protsessina, kus tähtsad on tõde, vastutus ja ühiskonna aus enesevaade—mitte kiire “imepööre”.

Sergei Metlev on ajalehe Postimees venekeelse väljaande Rus.Postimees peatoimetaja (alates 2022).Ta on varem töötanud nii kodanikuühiskonna kui avaliku sektori rollides (sh nõunikuna Riigikogus ja Eesti Mälu Instituudiga seotud tegevustes).

S. Metlev rõhutab, et Eesti venekeelse kogukonna tulevik on seotud lojaalsuse, eesti keele ja demokraatliku ruumiga – ning et 2022. aasta sõda pani selle küsimuse eriti teravalt lauale. Ta on kirjutanud pingetest Ukraina põgenike abistamise ümber ning sellest, kuidas osa kohalikust venekeelsest infokeskkonnast ja hoiakutest toodab kadedust/õõnestab solidaarsust. Ta toetanud ka ideed piirata Venemaa kodanike hääleõigust kohalikel valimistel, pidades seda julgeolekuolukorras õigeks sammuks (samas rõhutades, et hoiakud ja lojaalsus kogukonnas on võtmeküsimus).

Aet Kukk on Inimõiguste Instituudi ja Inimõiguste Aastakonverentsi tegevjuht. Ta on tegutsenud inimõiguste valdkonnas nii Eestis kui ka rahvusvahelistes koostööprojektides välisriikides. Aet Kukk kuulub Õiguskantsleri inimõiguste nõukotta, Eesti Mälu Instituudi nõukogusse ning Tartu Ülikooli õigusteaduskonna rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste magistriõppe õppenõukokku. Alates 2023. aastast esindab ta Eestit Euroopa Rassismi ja Sallimatuse Vastases Komisjonis (ECRI). 2022. aastal tunnustas Vabariigi President teda Valgetähe teenetemärgiga inimõigustealase töö eest.

Terje Varem on Inimõiguste Instituudi projektijuht, kelle vastutusalasse kuulub inimõiguste teemaliste rändnäituste koordineerimine ning Instituudi erinevate sündmuste korraldamine. Terje on oma valdkonnas kogenud professionaal, omades pikaaegset kogemust erinevate sündmuste ja konverentside organiseerimisel. Tema oskused ja teadmised aitavad edendada inimõiguste teemasid ning tõsta teadlikkust ühiskonnas.