Üheks päeva keskseks teemaks on Ukrainast deporteeritud lapsed. Miks on väärtustest rääkiv rahvusvaheline üldsus nii tagasihoidlik tegudes, kui kümned tuhanded Ukraina lapsed on vägivaldselt oma kodudest ära viidud ja nende saatus on endiselt teadmata? Küsimus, millega me lõpuks peame silmitsi seisma, on lihtne, kuid ebamugav: kas universaalsed väärtused kehtivad kõigile lastele võrdselt — või ainult neile, kelle lugu on parasjagu nähtav? Ukraina ametliku Children of War registri andmetel on Venemaale või Venemaa kontrollitavatele aladele viidud kokku 19 546 last. Ametlike teadete kohaselt on tagasi toodud ligikaudu 1 625 last, kuid üle 17 900 lapse asukoht on endiselt teadmata või nende tagasitoomine pooleli.

Tagasitoomist korraldab Ukraina riiklik programm Bring Kids Back UA koostöös rahvusvahelise koalitsiooni, UNICEF-i, Rahvusvahelise Punase Risti (ICRC) ja teiste partneritega; mõnel juhul on abiks olnud ka Katar. Peamised eesmärgid on laste tuvastamine ja taasühendamine ning läbipaistvuse ja vastutuse suurendamine, et lõpetada ebaseaduslikud üleviimised ja kiirendada laste tagasipöördumis. Kui me lepime sellega, et mõned lapsed on „geopoliitiline paratamatus“, siis oleme loobunud nendest väärtustest, mille järgi tahame maailma mõõta.

Multipolaarses maailmas tuleb digitaalset tehnofeodaalsust analüüsida kriitiliselt, eriti inimõiguste ja sõnavabaduse kontekstis. Inimõiguste keel võib olla sama manipuleeritav kui algoritmid, mis seda levitavad, ning sõnavabadus ja inimõigused ei pruugi alati esineda sisuliste põhimõtetena, vaid sageli retooriliste vahenditena, mille abil platvormid ja võimukeskused õigustavad kontrolli ja mõjutustegevust. Kui viidatakse vabaduse kaitsele, siis sageli kasutatakse õigust tsensuurile ja piirangutele ning ühe narratiivi kehtestamisele, et tugevdada võimu. Digitaalset tehnofeodaalsust juhivad suuremad platvormid, andmehaldurid ning küberjõukeskused, kes kontrollivad andmeid ja infrastruktuuri ning kujundavad sellega poliitilisi, majanduslikke ja kultuurilisi protsesse.

See avaldub desinformatsioonis, suunatud mõjutus-operatsioonides ning ulatuslikus jälgimises. Tõhus vastupanu sellele süsteemile ei piira end pelgalt tehniliste lahendustega, vaid nõuab õiguslikke, majanduslikke ja sotsiaalseid raamistikke, mis loovad läbipaistvuse, vastutuse ning ühiskondliku vastupidavuse. Samuti on märkimisväärne, et sõnapaarid nagu “demokraatia”, “sõnavabadus” ja “inimõigused” on digitaalse tehnofeodaalsuse kontekstis muutunud strateegilisteks ja kommunikatiivseteks vahenditeks, mis mitte niivõrd legitimeerivad õigusi, kuivõrd võimaldavad võimu konsolideerimist ning selle kehtestamist.

Arutelu keskmes on küsimus, kas inimõigused on Venemaal üldse võimalikud – riigis, mille ajalugu ja poliitiline kultuur on rajatud võimu hierarhiale ja karistamatusele, mitte isikuõigustele ja vastutusele. Pärast 2022. aastat on “vabaduse keel” Venemaal muutunud poliitiliseks tööriistaks, mille abil õigustatakse sõda, repressioone ja tõe moonutamist. Samal ajal seisavad vene ajakirjandus, kodanikuühiskond ja diasporaa silmitsi küsimusega, kuidas säilitada eetiline kompass ja sõnavabaduse sisuline tähendus olukorras, kus sõltumatu ajakirjandus tegutseb digiplatvormide ja propaganda kontrolli all. Autoritaarne süsteem on tekitanud “inimõiguste väsimuse” – kurnatuse, kus vabaduse ja tõe eest seismine nõuab erakordset vastupidavust.

Kas on võimalik rääkida universaalsetest inimõigustest ühiskonnas, mis on loonud omaenda versiooni “vene väärtustest”? Ning kas eetiline järjepidevus ja vabaduse idee saavad püsida ilma riigita – olukorras, kus eksiil võib olla ainus viis säilitada autonoomne mõtlemine ja moraalne vastutus? Selline arutelu otsib vastust küsimusele, kas postputinistlik õiglus ja vabadus on võimalikud ühiskonnas, kus tõde on muudetud ideoloogiliseks ressursiks, ning kas inimõiguste universaalsus suudab jääda elujõuliseks maailmas, mida Venemaa ise püüab defineerida oma “universaalsete väärtuste” kaudu.

Rahvusvaheline õigus ei tunnista mõistet „multipolaarsed inimõigused”, kuid praktikas kasutatakse seda üha sagedamini poliitilise retoorikana, millega suurriigid püüavad inimõigusi tõlgendada oma   strateegiliste huvide kohaselt. Kuigi rahvusvahelised konventsioonid alates 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsioonist kinnitavad, et õigused on universaalsed, jagamatud ja võrdselt kohaldatavad, seatakse see põhimõte multipolaarses maailmas järjest enam kahtluse alla.

Läänelik „liberaalne universaalsus” ei ole enam dominantsest positsioonist ainuüksi eesolev tähis – uued ja vanad võimukeskused – Hiina, Venemaa, India, Brasiilia, aga ka lääneriigid – rõhutavad oma „kultuurilist eripära” või „suveräänseid väärtusi”, mis õõnestab universaalsuse tegelikku kehtivust. Nii muutuvad inimõigused sageli pigem loosungiks või geopoliitiliseks kauplemise objektiks kui reaalselt kõigile võrdselt tagatud väärtuseks, peegeldades laiemat vastasseisu universaalse normatiivse raamistiku ja multipolaarse poliitilise reaalsuse vahel.